Marineeritud räimed on selline toit, mida lapsepõlves tehti meie kodus päris tihti. Tegijaks muidugi oli ema, sööjateks terve perekond. Meie peres ei olnud kedagi, kes oleks kala peale nina vingu tõmmanud. Kuna elasime Pärnus, siis liikus erinevat sorti värsket kala päris palju ja seda ka söödi palju. Läänemere räimesaak oli nii suur, et toitis ära terve Eesti ja osa Venemaastki. Kui meri oli lahti, siis oli räime alati. Seda retsepti, mida ema siis kasutas, ma ei leidnudki. Pean veel uurima. Tegin neid räimi mälu järgi ja uurisin veel siit-sealt lisaks. Tulemus on väga maitsev, täpselt nagu vanastigi.
Retsept:
600 g räimi
jahu paneerimiseks
õli praadimiseks
Marinaad
1 l vett
2 - 3 porgandit
1 suurem sibul
10 tera pipart
1,5 sl soola
4 sl suhkrut
2 sl äädikat
3 loorberilehte
Valmistamine:
Puhasta räimed. Pane marinaadi jaoks vesi keema. Koori ja viiluta porgandid ning sibul. Lisa köögiviljad, pipar ja loorber juba keevasse vette, keera tuli madalaks ja lase paar minutit keeda. Siis lisa sool. Maitse kindlasti. Peaks olema natuke soolasem kui supid mida tavaliselt sööme, sest enne marineerimist ma soola ei lisa ei jahule ega ka kalale. Kes on harjunud räime soolaga praadima, see ärgu marinaadi soolamisel väga lahkeks mingu. Järgmisena vala juurde 2 spl äädikat. Seejärel suhkur. Sega ja maitse, peaks olema kergelt magusapoolne ja natuke hapukas. Tõsta kõrvale.
Paneeri räimed jahus ja prae pannil. Osad on harjunud kalasid kastma kõigepealt munasse ja siis jahu sisse. See on maitseküsimus. Kuna räim on
väike kala, siis mulle meeldib kerge paneering. Tõsta praetud räimed paraja suurusega kaussi. Mina tõstsin iga uue praetud pannitäie vahele kausis ka marinaadi seest natuke porgandeid ja sibulat. Nonii igaks juhuks. Vala kalad marinaadiga üle. Lase üleöö seista ja naudi.
Üks vastlapäeva toitudest on ikka olnud oasupp. Erinevaid viise, kuidas seda suppi valmistada on päris palju - ilusa klaari suitsuribi puljongiga supist kuni pisut tummisema keeduseni välja. See retsept jääb kuskile nende kahe variandi vahepeale. Samuti kasutasin sel korral suitsuribi asemel hoopis suitsupeekonit.
Retsept:
150 g odrakruupe
200 g kuivatatud põldube
200 g suitsupeekonit
2 porgandit
2 sibulat
õli
soola, musta pipart, loorberit
maitserohelist serveerimiseks.
Valmistamine:
Pane põldoad päev varem külma veega likku. Loputa kruubid hoolikalt, kuni vesi jääb täiesti selgeks. Kurna oad ja aseta need külma veega koos potti ning tõsta pliidile. Lisa kruubid, loorber ja pipar, lase keema tõusta ja hauta tasasel tulel. Tükelda porgand ja sibul. Prae pannil vähese õliga kergelt läbi ja lisa supile. Prae peekoniviilud, lase jahtuda ja seejärel tükelda. Kui supp on juba peaaegu valmis ja oad on pehmeks haudunud, lisa sool. Tükeldatud peekon vala supi sisse viimasena. Võid peekonitükid jätta ka supile lisamata ja tõsta eraldi kausikesega lauale, kust siis igaüks saab oma soovi järgi võtta. Selline variant sobib eriti hästi siis, kui osa sööjatest on taimetoitlased. Puista supp üle hakitud maitserohelisega ja naudi.
Sel korral valmisid pirukad, mida olen juba ammu plaaninud teha. Põhjus, miks see mul nii kaua aega võttis oli see, et iga kord, kui ütlesin sõna porgandipirukad, vaatasid mulle vastu vissis nägudega ahjualused. Tänaseks päevaks on kõik eelarvamused nende pirukate suhtes õnneks kummutatud. Porgandipirukaid on minu meelest ka palju lihtsam valmistada kui kapsa- või lihapirukaid, kuna täidis hoiab paremini kokku. Oluline on seda hästi maitsestada, sest muidu valmivad maitsvate pirukate asemel mingid magedad plönnid. Kasutasin hapukoore-muretainast, k
es soovib, võib valmistada pärmitaigna.
Retsept:
HAPUKOORE MURETAIGEN
350 g jahu
150 g hapukoort
150 g võid
1 muna
0,5 tl soola
1 tl suhkrut
0,25 tl soodat
Vahusta toasoe või ja suhkur. Vahustamise ajal lisa muna ja maitseained ning lõpuks ka hapukoor. Sega omavahel sõelutud jahu ja sooda. Lisa teistele ainetele ja sega kiiresti taignaks kokku. Vormi taigen palliks ja aseta vähemalt pooleks tunniks külmkappi tahenema.
Rulli taigen jahusel laual lahti. Aseta täidisekuhilad umbes 3 cm vahedega, tõsta taignaserv üle täidise ja lõika vormi või joogiklaasiga poolkuukujulised pirukad välja. Suru kahvliga servad kinni. Määri pealt munaga. Küpseta 200 kraadises ahjus 15 minutit või kuni pirukad on pealt kergelt kuldpruunid.
TÄIDIS
500 g porgandeid
40 g võid
1 sibul
1 sl jahu
3 sl hapukoort
2 muna
1/3 tl riivitud muskaatpähklit
1 tl suhkrut
2/3 tl soola
Keeda munad ja jahuta külmas vees. Koori ja haki. Keeda porgandid, jahuta ja riivi jämeda
riiviga. Haki sibul ja prae
jahuga võis klaasjaks, lisa hapukoor ja sega hoolikalt. Seejärel lisa riivitud
porgandid ja maitseained. Kuumuta täidis läbi. Sega juurde hakitud munad. Maitse ja lisa vajadusel maitseaineid juurde.
Kirju koer on mõnus laiguline kook, mida ei pea küpsetama. Valmistamisviisiks on põhiliselt murendamine, hakkimine ja segamine. Olen viimastel nädalatel hulpinud nostalgialaineil ja teinud enamasti kooliaja lemmiktoite. See siin on üks järjekordne lemmik lapsepõlvest, mida väga tihti ei valmistatud. Tundus ka, et alati oli sööjaid rohkem, kui kooki. Vot selline magustoit siis.
Retsept:
400 g heledaid küpsiseid
200 g kakaoküpsiseid
250 g Tiina komme või haput marmelaadi
1,5 dl kuivatatud jõhvikaid (või rosinaid)
200 g võid
2 dl piima
sorts tumedat rummi või brändit
pähkleid
3 spl kakaod
Valmistamine:
Pane kuivatatud jõhvikad rummi sisse likku. Tükelda šokolaad ja kommid. Murenda küpsised.
Tõsta kõik suuremasse kaussi ja sega omavahel. Sulata potis või, lisa juurde kakao ja sega hoolikalt. Vala juurde piim ja kuumuta veel veidi. Lase jahtuda ja vala vedelik küpsistele ja sega kõik läbi. Võid küpsetuspaberi või fooliumi abil voolida segust kaks "vorsti", kuid mina valasin seekord kõik küpsetuspaberiga vooderdatud keeksivormi. Lase külmkapis seista vähemalt 3 tundi kuni üleöö - seistes läheb maitse ainult paremaks. Lõika viiludeks ja serveeri.
Kõige lihtsamini valmiv ahjukana. Tegelikult võib korraga ahju panna isegi kaks kana (kui mahub), sest kui üks läheb lõunalauale ja süüakse enam-vähem kohe ära, siis teine jääb külmkappi järgmist päeva ootama. Külmast kanalihast võib siis teha näiteks kana-riisisalatit või siis lihtsalt kanakoiba (ja tiiba) rohelise salati- või kartulisalatiga süüa. Mulle meeldivad ka võileivad, mille üheks koostisosaks on külmad kanafilee lõigud - salatileht ja tomativiilud soola ja pipraga sinna juurde - nämm!.
Samasuguse retsepti järgi küpsetasime kana koos sõbrannaga juba keskkooli ajal - lihtsalt soola ja pipraga sisse hõõrudes. Maitseainete valik oli tol ajal väike. Tulemuseks oli alati väga maitsev ja krõbeda nahaga ahjukana. Tookord küll keetsime juude riisi (kes siis viitsis kartuleid koorida) ja valmistasime hapukoore-majoneesikastme. Paremini maitseb see siiski kuumade keedukartulite ja (ürdi)võiga. See retsept on tuntud kui Thomas Kelleri ahjukana. Kogused on arvestatud ühele kanale.
Retsept:
1 suurem broiler
1 sl meresoola
1 tl purustatud musta pipart
Valmistamine:
Hõõru kana soola ja pipraga seest ja väljast üle. Seo koivad kõrbemise vältimiseks kinni ja tõsta kana ahjuvormi. Küpseta 230 kraadises ahjus 30 minutit, seejärel alanda kuumust 210 kraadini ja küpseta teinegi pooltunnike. Võta kana ahjust välja ja lase umbes pool tundi seista. Serveeri keedetud kartulite-, või-, hakitud tilli- ja murulauguga. Kui on tahtmist natuke nokitseda, siis võid valmistada ka ürdivõi.
Mulgipuder tundub olevat küll pigem talve ja külma ilma toit, kuid kui isu selle järgi tuleb, siis isu lihtsalt tuleb. Tundub, et selline rammus toit sobib pigem pakasesse päeva, kuid mina võiksin seda süüa iga ilmaga. Eesti oma toitudest on see üks mu kindlaid lemmikuid jagamas esimest kolme kohta koos praetud räimede ja kamast tehtud toitudega. Otsisin erinevaid retsepte, enamus oli pigem kartulipuder, natuke kruupe ja need ülejäänud ained. Nende retseptide juures olid mulkide pahased kommentaarid, et tegelikult on mulgi puder kruubipuder, kuhu on lisatud ka kartulit ja kõik need teised ained. Olen seda kartulipudru ja väheste kruupide varianti ka ise tihti valmistanud. Otsustasin seekord teistmoodi teha.
Niisiis - mulgi puder mulgi moodi.
Retsept:
2 klaasi kruupe
4-5 keskmist kartulit
200 g suitsupeekonit
1 suurem sibul
1 l vett
soola
Valmistamine:
Pese kruubid ja leota neid vees paar tundi (võib ka eelmisel õhtul likku panna). Pese kruubid hoolikalt. Koori kartulid ja tükelda need kuubikuteks, umbes nagu supi sisse. Kartulisort
on mul punase koorega Laura. Väga hea maitsega ja hoiab hästi vormi.
Kes soovib, võib valida sellised kartulid, mis kipuvad keedes lagunema, siis näeb kogu see puder rohkem pudru moodi välja. Aseta kruubid ja kartulid potti ja vala peale vesi. Lase keema tõusta ja keera tuli väikseks. Hauta 2,5 tundi. Samal ajal tükelda peekon ja haki sibulad. Pruunista peekon pannil, lisa sibulad ning pruunista needki kuldpruuniks. Sega pudru hulka hautamise lõpupoole. Maitsesta soolaga. Võid jätta peekonit ja praetud sibulat ka garneeringuks. Siin ja seal olen näinud retsepte, kus serveerimisel lisatakse hapukoort ja maitserohelist - murulauku või tilli. Aga see on vist rohkem maitseasi.
